Märtsikuu õhtu. Uue kevade esimene nädal. Ööpimedus on haaranud Tallinna oma embusesse. Kass puhkab tugitoolil. Istun diivaninurgas põrandavalgusti helekollases kumas ja naudin Vikerkaare värsket numbrit.
Puidust köögilaua aknapoolsel nurgal, minu kodukontoris lebavast MacBook Airist kõlab ootamatult Messengeri teatisekõlin: „Pti-jünn!“
Mitte miski ei andnud vaikset argimiljööd katkestanud märguhelinast aimata, et see käivitab jahmatavate käikudega sündmusteahela, mille lõppvaatus tekitab pehmelt öeldes küsimusi.
Kass on vaikusesse tunginud tilinast üles ehmunud ning vaatab vidukil silmil, kuidas ma särtsakalt üle diivanileeni hüppan ja sülearvuti ekraani ette küürutan.
Avalikkuse eest seni varjatud radadele viiva sõnumi on saatnud elukutseline börsilkaupleja Marek Kallin. Ta kirjutab: „Täna oli FB chat’is jutuks: Siim võiks teha suure loo sellest, mis MC Vimplist on saanud tänaseks.“
„Mmm...“ mõtlen ma. Kas tõesti pole teada, kus MC Vimpel tänapäeval on? Tunnen veres kerget adrenaliini tõusu. Tekkinud elevuse maandamiseks haaran glasuuritud savikausikesest nuikapsa niiske ja jaheda viilu. „Hea mõte muidu,“ vastan Marekile, enesekindlalt arvates, et lahendan küsimuse hoobilt.
Sealsamas Messengeris võtan otsustavalt lahti Eesti räpikorüfeede vestlusgrupi ning küsin: „Sorry – ega keegi teist ei tea, kes oli MC Vimpel? Ja kuidas teda leida?“
Mulle vastab Rakverest pärit räppar Maxtract. „Ta liitus ISISega mu teada ja on tänaseks koolnu.“
Kummardun kuvarile lähemale, et uskumatuna tunduvat sõnumit paremini lugeda, paremini seedida, samas kui seedimine mu kehas näib olevat kohkumisest seiskunud ja nuikapsatükikesed kuskil diafragma lähistel nii mõnekski sekundiks peatunud. Loen Maxtracti lühikest, ent rabavat sõnumit kolm korda.
Tõepoolest. MC Vimpel (nimi võib esineda ka kujul Wimpel – S. N.). Tema üks ja ainus hitt „Botased kuluvad“ on pärit aastast 2004. Kuigi YouTube’i ja teisi täna laialt kasutatavaid kuulamiskeskkondi tollal ei eksisteerinud, levis räpipala kulutulena e-kirjade kaudu ning jõudis otsapidi raadiosse, kus tundmatu kangelase lugu pretsenditult palju eetriaega sai.
Mõnusa funky rütmiga, haarava klaverisämpli ja bassiga räpilugu, mille riime esitatakse kõrgemaks moonutatud peenikesel häälel. Taustal kuulda korvpallisaali helid – pallipõrgatused, kohtunikuviled, publikusumin, spordijalanõu kriuksumised poonitud põrandal.
Liialdamata võib öelda, et see 18 aastat tagasi ei-tea-kust-ilmunud kultushitt on jätnud hääbumatu jälje eestlaste psüühesse ja lugu on tõestanud kestvust üle põlvkondade. Internetist võib leida imehitist lugematul hulgal töötlusi ja uusi versioone. Loost on tehtud drum’n’bass’i remix, bass boosted versioon, dank boosted versioon, Aurusauna remix. Alles aasta tagasi on MC Karvane teinud tõlgenduse „krdi botased kuluvad nahui“ ning tandem Suur Pede ja Väike Hetero korraga lausa kaks nägemust lööklaulust. Võib leida e-minooris esitusi akustilise kitarri või klaveri saatel. Muusikaportaali sky.ee nelja aasta tagune kirjutis väidab, et lugu oskab esitada isegi Karl-Erik Taukar.
MC Vimpli videol, mille üleslaadimine YouTube’i on dateeritud veebruari 2007, on selles keskkonnas tänaseks 645 979 vaatamist. Nigela pildikvaliteediga videos näeme kolme poisiohtu selli räppimas ja ringi tatsamas väikeasula majade vahel, mudastel teeradadel, spordisaalis ja nappide vahenditega imiteeritud spordikaupluses. MC Vimpel on neist tõenäoliselt soni kandev noorsand – kuigi kehvas sünkroonis audioga, tulevad salmiosad just tema suust. Kuid MC Vimplist rääkides kasutatakse tihti mitmusvormi – nemad. Mis annab omakorda alust arvata, et müütilises projektis võisid nad võrdselt osaleda kolmekesi.
Just see video on kõige jämedam niidiots, mis peaks tooma vastuseid. Kes nad on? Mida nad teevad? Ja kuhu nad pärast kadetakstegevat tähelendu kadusid?
„Hea või halb nali?“ võtab räppar Maxtract mõne minuti pärast jutujärje uuesti üles ja ma ohkan kergendatult. MC Vimpel võib siiski elus olla. Ma ei pea otsima ühendust terroristliku organisatsiooniga ISIS.
„Otsi Tartust,“ juhatab seejärel räppar TommyBoy. Tartu tundub köögikontorist 185 kilomeetrit liiga kaugel ja teen esmase katse guuglis. Välgukiirusel kirjutan otsingusse „kus on mc vimpel“ ja juba esimeste tulemuste seast leian viite kolme aasta tagusele veebilehe Redditi lõimele, kus u/d4Nk1182 küsib: „Mis on saanud MC Wimpelist? Hakkasin mõtlema, et pole kuulnud aastaid temast midagi. Keegi teab mis ta teeb?“ (Siin ja edaspidi kirjapilt muutmata – S. N).
Valdav osa vastustest on heal juhul oletused. „Taaskehastus nubluna“. „Oletaks, et ehitab“. „kasvas suureks ma arvan“. „Töötab Tartus playtechis“. „ghost produceb nublule“. „kui ilmad soojemaks lähevad, tasuks hakata külapoodide taha vaatama“.
Ent ometi hoomab tähelepanelik pilk vastuste hulgast vihjeid, mis võivad tõele ligemale viia. Kasutaja Viplalalala väidab, et legendaarne video on üles võetud Rõuges. See tõmbab oluliselt kahtlusaluste ringi koomale. Veelgi enam. Viplalalala kinnitab jutulõimes: „tunnipikkuse laialipillutatud olekus juhtlõngade kogumise tulemusena on MC Wimpel kas twitter.com/DJ_H3Q, või keegi tema lapsepõlvetuttavatest,“ tuues ära lingi Twitteri-kontole, millele klõpsates selgub omanikuks olevat DJ_H3Q.
DJ_H3Q konto näib paraku vaikne. Viimane postitus on tehtud 22. aprillil aastal 2018. Nii-öelda „kinnitatud“ postituses pakub ta abi Austraalias tööd otsivatele füüsiliselt tugevatele noormeestele, lubades palka 23 dollarit tunnis, elamist ja toitu firma poolt.
H3Q postitustes esinev vulgaarne kõnepruuk ja tänavasläng, konto tutvustuses seisev märge „Lükkab pappi taskusse...“ ning aimdus, et tegu on DJga, annavad enam kui tühipaljast lootust, et räpilegend on tabatud. Kõik vastab räppari profiilile. Bingo, muigan ma etteruttavalt.
Kuivõrd Twitteri-konto näib aastaid tagasi hüljatud, pööran terase pilgu sotsiaalmeediahiiu Facebook külgedele. DJ H3Q on siin täitsa olemas. Viimane postitus alles äsjane: veebruari algusest. Aega viitmata kirjutan talle sõnumi, kus tutvustan end viisakalt ning pärin: „kas sina oskad mind juhatada räpilegend MC Wimpelini või äkki oled juhuslikult ise selle projektiga seotud?“
Jään edust innustununa arvuti taha vastust ootama. Kursoriga katkematult Messengeri kasti klõpsama. Aeg kulub. Kassi teravate kihvade vahel krõgisevad puruks kalkuni ja täisteranisu graanulid. Televiisoris mängib madalal helivaljusel „Ringvaate“ kordus. On kaugelt üle südaöö. Unevaip katab kodumaad. Vastust – täna ei tule.
Varahommik Võru linnas. Kell on viis minutit üle kuue.
Ükshaaval süttivad tuled koduakendes. Tärkav päev on toonud esimese sagina ka uulitsatele. Kes kiirustab tööle, kes kooli, kes magab edasi. Mitte miski kevadise rammusa mulla hõnguses tänavaõhus ei reeda, et kohe plahvatab just siin Eesti räpiajaloo üks sensatsioonilisemaid pomme.
H3Q istub elutoas laua taga ja sööb hommikusööki. Palav kaerahelbepuder vaarikamoosiga. Ta oli eile voodis magama minnes mu sõnumit küll lugenud, kuid Messengeri funktsioon oli häiritud ja ta pidas seda „mingiks lolliks naljaks“.
Aovalges keha kinnitades võtab ta mulle aga vastata: „Tere. Oled endale korraliku pähkli leidnud. Kahjuks ei oska aidata. Sa oled läbi Redditi jõudnud inimeseni, kes on selles legendaarses videos pisike 11–12aastane poiss. Kõige pisem neist. Jah, mina. Aga kunagi ammu sai see video tehtud kui paroodia muusikavideo kanal2.ee videokonkursi jaoks. Keegi laadis selle sealt alla ja pani YouTube’i. Muusika lugu ilmselt tõmmati toru keskkonnast või kusagilt taolisest kohast alla. Meil polnud MC Wimpeliga seost. Ise mingist mälusopist mäletaks mingit kõlakat, et original kutid olid vb Viljandi kandist.“
Šokeeriva paljastuse peale ei tea ma, kas vaimustuda või pettuda. Selgub, et kasutaja kypsis poolt iseseisvalt ja asjaosalistelt luba küsimata YouTube’i üles laaditud video on valminud Rõuge Noorteklubi videoringis, kus maanoored said lindile salvestavat videokaamerat näppida ja teha, mis pähe tuli. Ainsad, kes teavad, et video valmis paroodia-videona noortekeskuses ja selles seiklevatel semudel ei ole muusikaga mingit pistmist, on DJ H3Q sõnul „kohalikud, teavad need, kes teavad“.
H3Q töötab hetkel Võrus müügispetsialistina. DJ-tööga alustas ta keskkoolis, jõudes hiljem diskoripulti ka väikelinna klubides, põhirepertuaariks „TOP 40, bass house ja deep house“. Vahepeal elas neli aastat Austraalias. Kui ta Soomes ja Rootsis tööl käima hakkas, „ei jäänud aega muusikat tõmmata ja nii ta (DJ-töö – S. N.) tagaplaanile jäi“.
Videos esinevate kaaslaste kohta paljastab H3Q vaid nii palju, et üks vist elas millalgi Soomes, teine Tartus. Kuna tegu on privaatsete inimestega, siis ta sõprade kohta rohkem ei avalda. Ühtlasi pelgab ta, et kuivõrd terve Eesti rahvas on seni teadnud, et just nemad on MC Vimpel, võib nüüd tulla palju pahameelt, sest poisse peetaks võltsijateks, ja see tooks soovimatut tähelepanu. Toonitame, et hobiringis tehtud video pärast ei ole mingit põhjust Rõuge poistega riielda. YouTube’i, kus video oma elu elama hakkas, nemad klippi üles ei laadinud. Liiatigi valmistab praegusel TikToki ajastul analoogseid playback-videoid vaat et iga koolilaps.
Kokkuvõtvalt on just see vastus Marek Kallini õhku visatud küsimusele „mis on saanud MC Vimplist tänaseks?“. Ainult et aastaid MC Vimpliks peetu ei olegi MC Vimpel.
LASE ÕUE! Kass kisab häälekalt. Küsib luba õue minekuks.
LASE ÕUE! Kass kisab häälekalt. Küsib luba õue minekuks.
FOTO: Erakogu
Kardinad on sulgunud. Kangaste vahelt paistnud lootusekiir lahendada MC Vimpli identiteet ja saatus kiire jackpot-tabamusega tuhmunud. Rõuge ürgoru põhjas ja veerel asuva 425 elanikuga aleviku asemel tuleb nõela otsida kahest kordades suuremast heinakuhjast. Tartust ja Viljandist.
Kass kisab häälekalt, kuid keskendumist segavalt aknalaual: loomake küsib luba õueminekuks. Tema jaoks avatud aknast tuppa tuiskav jäine tuuleke kiirendab mu mõttetegevust. Kuigi uurimustöö käigus on juba kahel korral juhatatud Tartu suunas, otsustan alustada Viljandist. Rahvamuusika bastionist, kus mõni rütmilist moemuusikat katsetanu võib oma tõelist palet põhjusega varjata ning tema autorluseni viivad jäljed tiheda saladusesamblaga katta.
Nullindate alguses veel Viljandis elanud plaadifirma Õunaviks eestvedaja Villem Valme teatab aga arupärimise peale, et tema pole MC Vimpli ja Viljandi lingist kuulnud. „Kahtlustan, et oleksin ehk mingitpidi kursis, aga muidugi ei pruugi ka. Mulle meenub, et keegi rääkis midagi Mustamäe taustast, aga tont teab, kui tõsine see jutt ka oli.“
Mustamäel! Ring ei tõmbu koomale.
Tooli kolinal pettunult tõustes kristalliseerub mu mälusoppides infokild, et MC Vimpel võis kunagi lavalaudadele astuda aastatuhande alguses Tartus tegutsenud meelelahutusasutuses Club Tallinn. Kuigi: kui keegi kõneleb, et ta mäletab midagi, mis toimus Club Tallinnas, siis tõenäoliselt ei ole ta Club Tallinnas kunagi käinud.
Võtan ühendust ööklubi omaniku Meelis Mäeotsaga. Kas võis olla, et MC Vimpel menukas peopaigas korragi esines? „Jah, esines tõesti karvases roosas seamaskis. Nad said eluaegsed klubi Tallinn pääsmed, kaks kasti õlut ja suurema summa raha. Kusjuures ainult ühe loo esitas. Ma ei tea, miks ma sellise asjaga nõus olin.“
Kuhu artisti jalad klubist viisid, kes maski taga peitus, ei oska Mäeots arvata.
Eesti räppmuusika kottpimedates katakombides MC Vimpli müsteeriumile lahendust otsides kustub hääletult viimane tuletikk.
Kõnnin õhtust terviseringi. Saabaste all ragisevad graniitkillustiku raasukesed. Krõnk, krõnk, krõnk. Ületan Härjapea jõe. Vähemasti niimoodi osutab läbi murukamara viiva jalakäijate tee äärde pandud silt. Härjapea jõgi. Kuigi midagi jõge meenutavat, või vett kui sellist, näha ei ole. Samasugune absurdism – ja mulle kujunenud situatsioonis „kasulik“ –, nagu oleks keset silmapiirini tühja mustavat põldu asuvale maakivile keegi pihustanud värvipurgist „SIIN MAJAS ELAB MC WIMPEL“.
Seevastu kõndimisel organismi lisandunud hapnik elavdab ajutööd ja üllatuslikult aiman järgmist juhtlõnga, mis viib Mandri-Eesti linnadest-asulatest penikoormate kaugusele. Hiiumaale.
Kas ei andnud Hiiumaalt pärit räppar marp$ paari aasta eest välja loo „Botased“, millel oli ilmselgeid sarnasusi mõistatusliku kultushitiga? Oli? Oli? Või ei olnud? Jätan jalutusringi pooleli ja vudin koju tagasi.
Spotify. marp$. Botased. Vualaa! marp$i „Botaste“ muusikaline põhi kõlab üks-ühele Vimpli loo põhjaga ning refrään vana loo tsiteerimisena. Google. marp$. Botased. Vualaa! Nutikas netidetektiiv on jõudnud mitmes uudisteportaalis avaldatud pressiteateni singli ilmumise kohta. Kirjas on, et „Kui marp$ väike oli, siis ta tädi lasi seda MC Vimpli šedöövrit talle ja sellest sai esimene eestikeelne räpilaul, mis tal otsast lõpuni peas oli“ ning räppar ütleb must-valgel: „Botaste ümbertegemise idee tuli sellest, kui laulu originaalprodutsent kirjutas mulle, et teen tuusalt mussi ja et võiks koos midagi teha... Lisaks olen korralik ketsivend ja see lugu omab mu südames mega sentimentaalset kohta.“
marp$ istub kodus Hiiumaal, majakeses Suuremõisa lähistel. Vaatab Eesti Televisiooni. Laseb hea maitsta ise valmistatud kooresel kanapastal. Rüüpab kõrvale külma kokakoolat. Kui peab vastama minu telefonikõnele Vimpli asjus.
marp$ videos loole "Botased"
marp$ videos loole "Botased"
Foto: Nikita Turok
„Sellega oli nii, et ma tegin kunagi Twitteris mingi tviidi. Tollal, kui nublu identiteet oli suur asi, ja teda huiati kõvasti sel teemal. Oli just teada saadud, kes ta on, ja ma kirjutasin Twitterisse, et lähme nüüd õige asja juurde, et kes on MC Vimpel.
Umbes pool aastat hiljem saadeti mulle mingilt suvaliselt Twitteri-kontolt skriinshott, kus tüüp väitis, et Vimpeli loos on tema biit ja royalty’d peaksid talle minema. Rääkisin ta ära, et ta mulle originaalbiidi saadaks. Saatis.“
Ja mida „Botaste“ loo produtsendiks märgitud Janno Vainikk tegi? „Ta oli engineer sellel lool.“ Aitas sul lihtsalt stuudios salvestada? „Jepp.“ Aga see konto, kust sulle originaalbiit saadeti, see... „Seda ei ole mu teada enam, see oli päris ammu ka juba.“
FOTO: Kuvatõmmis
Hmm. „Loodan, et sa leiad need vennad üles,“ lõpetab marp$ ja jätkab teleri vaatamist.
Mul ei tule und. Kell on 3.48. Kassi pole näha. Kuivatatud jõhvikate magusad nahad on kleepunud hammaste külge. Hommikust saadik arvutihiirt valvanud kohvikruusist immitseb paakunud joogi lõhna. Tujutult kõlab arvutist järjekordne „Pti-jünn!“. Olen saanud elektronkirja. Mulle tundmatult aadressilt. Loetu ja oma õnne uskumiseks tuleb mul pead raputada, suud puristada ja erutunult ropendada.
„Kuulsin, et otsid vastuseid. Jutt on lühike. MC Vimpel astus esimest ja viimast korda avalikkuse ette Tartu klubis Tallinn 15 aastat tagasi. Seamaskis, mitte Reebokis.“
Reageerin valguskiirusel. Pikalt kaalutlemata saadan peotäie küsimusi, esitan palve pikemalt rääkida, pildistada, kohtuda. Kõik jutud.
Mööduvad ärevad minutid, tükki paarkümmend, ja just hetkel, kui kuskilt välja kõndinud kiisu asub anumast vett limpsima, laekub uus meil.
„Sa kaevad võõral aiamaal. Kui botast ära ei taha määrida, siis astu edasi.
V.“
WTF!?!
Minu järgmistele kirjadele, saadan neid kolm, vastuseid enam ei tule. Botast ei taha määrida? Aastate jooksul on mulle saadetud igasuguseid ähvardusi. Ennekõike plaadiarvustuste eest, hoiatatud, et mu trajektoorid linnas on teada ja igemeringid soolas. Aga botaste määrimisega, ja seda intervjuusoovi eest – ei iial. Kass on jälle külili. Topin pihutäie kuivatatud jõhvikaid suhu. Mälun ja vahin tühjusesse. Vastuseid ei tule. WTF nagu.
MC Vimpel
Yo yo, come on people, MC Vimpel 2004,
botased kuluvad...
Yeah, yah, yah, jess palgapäev, ma lähen kohe lolliks,
panen vastu hambaid konduktorile trollis,
ma olen teel spordikauplusesse
aga kujutad sa pilti ma ei osta sealt dresse,
ostan botased, suurus 43, sest just see mark
minu jaoks mõeldud on, kinga jalast võtan
ja tossu jalga proovin, tundub, et nendega oleks
kõva mees koolis aga koolis ma ei käi, ja auto-
koolis ka ei käi (mul ei ole lube) ma ei käigi koolis,
nii vist mulle näib okei see selleks, ma ostan need
ära palun pakkige need vaikselt, vihkan pakkimise häält,
(kõvasti) nüüd on tuju ultra, ma olen omadega mäel,
lähen koju ja pakin botased lahti ja konduktorile
trollis annan jälle vastu tahti, sest olen MC Vimpel
ja poon paugu lahti.
DC sucks, minu botas kulub!
Etnis sucks, märdi botas kulub!
Nike sucks, pätsi botas kulub!
meie botased kuluvad!
Oh sa kurat nii mugavad täitsa mõnus tunne,
tahad jalaga näkku, on ju pehme tunne,
mul on nii hea meel, et ma need botased sain,
eelmiste botaste sees oli hais. Okei, olen tänaval
lapsed mängivad poriga, üks tatt viskab mu tossu pihta poriga,
türa lits ära pillu! Ja lausun: ''Tatt minuga ei maksa norida.''
lähen edasi, kuid siis ootamatult pöördun,
ütlen: ''Onu, sihukeste tossudega minust ei möödu...''
joostes botased kõvasti vasta maad surun,
mida rohkem jooksen seda rohkem botas kulub,
killustik või kruus, kõik ühtemoodi mõjub,
ta igal sammul järjest rohkem kulub.
kui keegi veel mu uute botastega nussib,
''Or do you wanna be a reindeer?''
DC sucks, minu botas kulub!
Etnis sucks, märdi botas kulub!
Nike sucks, pätsi botas kulub!
meie botased kuluvad!